Kubitaalkanali sündroom

Kubitaalkanali sündroom (KuKS) on n. ulnaris’el (küünarluunärv, ulnaarnärv) kõige sagedamini esinev perifeerse närvi kompressioonisündroom. Karpaalkanali sündroomi järel on see teine enam levinud perifeerse närvi kompressioonisündroom üldse. KuKS põhjustab sageli patsiendile märkimisväärset valu ja ebamugavustunnet. Paljudel juhtudel võib see põhjustada käe funktsiooni olulise halvenemise. Õigel ajal diagnoosituna on võimalik seda seisundit ravida nii konservatiivselt kui ka vajaduse korral kirurgiliselt. Ülevaates on kirjeldatud nüüdisaegseid seisukohti KuKS-i etioloogia, kliinilise avalduse, diagnostika ja ravi kohta. Kirjanduse andmetel on erinevaid seisukohti KuKS-i arengu, kliinilise tõlgendamise ja raviviiside kohta. Välja pakutud erinevad ravivõimalused pole alati andnud KuKS-i ravis head tulemust, näiteks niisama efektiivset paranemist kui karpaalkanali sündroomi ravimeetodid. Kohati jääb KuKS paraku ka aladiagnoosituks. Eesti Arst 2013; 92(8):466–47

Haruldane haigusjuht: odontogeensest infektsioonist lähtunud subkutaanset kude ja väikeaju haarav abstsess kaasuva osteomüeliidiga

Ajuabstsessi puhul on tegemist bakteriaalse, fungaalse või parasitaarse potentsiaalselt eluohtliku infektsiooniga ajukoes, mis võib tekkida igas vanuses, kuid kõige sagedamini kolmandas elukümnendis. Ligikaudseks avaldumuseks on hinnatud umbes 1 juht 125 000 inimese kohta aastas. Klassikaline sümptomite triaad, mis esineb vaid 20% juhtudel, on palavik, peavalu ning abstsessi asukohast sõltuv neuroloogiline leid. Väikeaju haarava abstsessi puhul esineb risk ajutüve kompressiooni ning hüdrotsefaalia tekkeks. Diagnoosihüpotees kinnitatakse kontrastainega kompuutertomograafia uuringul, mille täpsus on aga tagumises koljukoopas väiksem. Ravi eesmärkideks on intrakraniaalse rõhu alandamine, tekitajavastane ravi ning vajaduse korral kirurgiline abstsessi ekstsisioon või dreenimine

Lülivaheketta degeneratsiooni ja prolapsi tekkepõhjused

Lülivahekettad ehk intervertebraalsed diskid ühendavad lülisambas naaberlülisid omavahel ja annavad tänu oma ainupärasele ehitusele sellele nii liikuvuse kui ka amortisaatori rolli. Samas tekivad vananemisele ja degeneratsioonile viitavad muutused diskikoes varem kui mistahes muus organismi sidekoelistes tugistruktuurides. Seda peetakse kliiniliselt oluliseks, sest diski degeneratsioon on seotud seljavaluga. Praegused ravimeetodid on valdavalt konservatiivsed, harvem ka kirurgilised ning on suunatud enamasti sümptomite otsesele leevendamisele. Osal juhtudel jääb valutekke põhjus selgusetuks. Uued arengusuunad, geneetilised ja bioloogilised lähenemisviisid võivad tulevikus võimaldada paremat lülivaheketta degeneratsiooni diagnoosimist ning ka diski prolapsi tekke pärssimist ja ravi tõhususe parandamist

Operatsiooni eel tehtud kortikosteroidsüsted on seotud karpaalkanali sündroomi kirurgilise ravi halvema kaugtulemusega

Taust ja eesmärk. Karpaalkanali sündroom (KKS) on kõige sagedasem perifeerne kompressioonineuropaatia. Karpaalkanali sündroomi ebaõnnestunud konservatiivsele ravile järgneb sageli kirurgiline ravi. Meie uuringu eesmärk oli uurida retrospektiivselt KKSi operatiivse ravi tulemuslikkuse sõltuvust preoperatiivsest injektsioonravist 5 aastat pärast operatsiooni ning teha kindlaks, kas preoperatiivne injektsioonravi halvendab karpaalkanali sündroomi põdevate inimeste operatsioonijärgseid kaugtulemusi. Patsiendid ja metoodika. Uuringusse kaasati 2005. aasta jooksul Tartu Ülikooli Kliinikumi neurokirurgia osakonnas opereeritud 164 patsienti (174 kätt). Patsiente intervjueeriti telefoni teel 5–6 aastat pärast operatsiooni. Kõigi patsientide käest küsiti tehtud süstete arvu ning hinnangut kaebuste taandumisele 100 punkti skaalal. Patsientidelt, kelle kaebused ei olnud täielikult taandunud, küsiti täiendavalt karpaalkanali sündroomile iseloomulike kaebuste esinemise kohta. Tulemused. Uuritud 174 opereeritud käe kohta ei olnud patsientidel kaebusi 93 juhul. Iga järgnev kortikosteroidi süste oli seotud suurenenud valu (RR (suhteline risk) = 1,11; 95% usaldusvahemik (uv) 1,02–1,20; p = 0,04), paresteesiate (RR = 1,14; 95% uv 1,06–1,22; p = 0,007) ja öiste ärkamiste (RR = 1,22; 95% uv 1,09–1,36; p = 0,003) esinemise riskiga. Esines statistiliselt nõrk seos tehtud süstete arvu ja kaebuste taandumisele antud hinnangu vahel. Järeldused. Tegemist on esimese uuringuga, mille tulemused viitavad sellele, et suurema arvu kortikosteroidsüste saanud patsientidel esines operatiivse ravi järel suurema tõenäosusega karpaalkanali sündroomiga seotud kaebusi.Eesti Arst 2014; 93(6):324–32